Lauri töötab enamiku ajast meie korteris, mina eelkõige varahommikuti ja õhtuti.
Mul on lisaks võimalik töötan veel instituudis ja meie kortermaja kõige ülemisel korrusel. Seejuures on instituudis muidugi kõige pimedam ja jahedam, mis mõnikord on hea, mõnikord vähem hea.
Tavaliselt mu siinsed kolleegid ilmselt ei leia mind mu pimedast nurga taha jäävast kabinetist üles. Kui mul on suur soov nendega lõunale minna, pean juba kl 12 või varem väga täpselt kuulatama, kas kuskil on jutukõmin, või siseõue ootama minema. Aga esmaspäeval oli vahelduseks päris suhtlusrikas päev, sest CINPE sai 25-aastaseks. Selle puhul nn avati kahe pikaaegse kolleegi portreed direktorite saalis ja hiljem rääkis paar tundi endine Costa Rica kaubandusminister. Mõistagi hispaania keeles, iga teise sõna tundsin ära, aga kokku ei jõudnud juttu panna ja ilma ilmestavate graafikuteta ei saanud midagi aru. Vahepeal rääkis pikalt Eestist ka, mille peale need kohalikud, kes mind juba teavad, elavnesid märgatavalt. Läksin siis tutvustasin ennast eeskujulikult pärast ettekannet ja tegin pilti ka. Pärast mõlemat üritust anti natuke süüa ka. 🙂