Kohalikust elust VIII

Eelmisel laupäeval kõndisime kaugel asuvasse parema valikuga poodi ning läksime selleks ka esimest korda jala n-ö kohalikust slummist läbi. Polnud hullu, aga mugav kõndimine ka ei olnud, lisaks maru palav. Pilte väga ei julgenud teha, või noh, ei tundunud sobilik, aga ühe siiski lisame.

Väike osa slummist

Poodi saamiseks pidi seisma järjekorras, üks inimene iga 2m järel maha märgitud triibu taga. Kui lõpuks sisse saime, siis Laurile öeldi midagi, aga me ei saanud aru, mida. Umbes 7 minutit hiljem otsiti meid üles ja öeldi inglise keeles, et igast perest võib poest olla vaid üks inimene, nii et Lauri (kes oli kohe vabatahtlik lahkuja) saadeti poest välja. Mina ostsin head ja paremat, Lauri tegi aega parajaks kõrval olevas odavas elektroonikapoes. Õnneks lasti Lauri poodi tagasi asjade pakkimiseks ja tassimiseks, aga ta ütles, et järjekorras seisjad vaatasid teda üsna mürgiselt.

Järjekord

Mina võimlen endiselt 4-5 korda nädalas korteris ja kõnnin podcastide saatel iga teine päev jõusaali ees, Lauri jõuab viimasel ajal vist pigem kaks korda nädalas välja kõndima. Pikad tööpäevad ja küllap ka selge sihi puudumine. Tore oli, et ühel päeval leidsin siin lähedal poest kodujuustu, mis täitsa kodujuustu maitsega ja puha.

Jõusaali esine

8. märtsil oli meil sinna jälle maavärin, mida seekord tundime mõlemad. Lihtsalt korraks tool natuke värises all. Maavärin oli nõrgem (4,4 palli) ja epitsenter oli Tortuguero lähedal meres. Ilm on ka varieeruvam, pigem palavam, mõni päev hästi palju ja mõni päev hästi vähe tuult, suurem vihm või väiksem tibutus tihti pärastlõunal, ja ükskord lendasid tsikaadid meile siia 10. korrusele!

Lauri töötamas

Semana santa puhul muudeti liikumisreegleid rangemaks. Autod võivad liigelda vaid kindlatel päevadel kl 5-17 poodi ja apteeki. Aegade jaoks on isegi äpp tehtud, kuhu viskad oma autonumbrimärgi viimase numbri sisse ja saad vastuse, millal võid liigelda. Õnneks nii hull, nagu Panamas pole, et võid (jalgsi) liikuda vaid kolmel päeval nädalas 1,5 tundi vastavalt soole ja paasi lõpunumbrile. Üldiselt tundub, et siin Ladina-Ameerikas on piirangud mingi numbri alusel – olgu siis autonumbrimärk või passi number – väga populaarsed. Viimasel ajal on kaubanduskeskused ka sisuliselt kinni, mitte nii väga valitsuse nõudel, vaid pigem lihtsalt seetõttu, et ostjaid pole. Lisaks ei tööta enam rahvusvaheline post – tahtsin Matsile sünnipäevaks postkaarti saata, aga  lugesin, et teadmata ajajaks on post peatatud.

Tuttavlik silt

See autokeeld on muutnud kogu üldpilti. Tühjad tänavad, aga rohkem kõndijad, kohati juba mõnuga autoteedel. Üks paarike tegi suvalise maja ees trenni jne. Natuke selline Elavate surnute tunne tuleb, kui kõndida keset tühje tänavaid, mida ümbritsemas boonusena ümber palju müüre ja okastraati. Ja siis endal seljakott toitu täis, justkui oleks käinud kuskil vargsi varusid täiendamas.

Tühjus teedel

Sissesõidu keeldu pikendati kuni 1. maini, mis tähendab, et enne seda ei hakka kindlasti siin liinilennukid lendama. Samuti hoitakse selle ajani rahvusparke kinni ja küllap juhtub sama ka meie siinse jõusaaliga. See tähendab, et 23. aprillil ei stardi me siit kuskile, eks siis näis, kunas. Igatahes peame tegelema uue elukoha otsimise või praeguse pikendamisega.

Kats kõndimas

Join the Conversation

7 Comments

    1. Ikka tavalisi, mis paratamatult koroonat täis, aga mõnikord ka Tarkade klubi, mis on koroonast puutumatu. Kukul külas võib ka mõnikord vedada, aga v-o pigem arhiivis siis tuhnida. Ja tegelikult võiks muidugi audioraamatute peale ka mõelda, kuigi nendega see häda, et siis tuleb päris mitme kõndimise vahel tükeldada.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *