Väljasõit Arenali

Reede pärastlõunal rentisime auto, et sõita Arenali kanti. Sõit jäi pimeda peale ja oli üsna sürreaalne kohati, eriti kuna pimedas ja vihmas konditsioneeritud autos sõites on lihtne ära unustada, et väljas ei ole kõle sügis, vaid soe vihmahooaja õhtu. Kulgesime läbi mägede ja siis pikkade tänavate-teede, kus elu täitsa käis. Inimesed tähistasid reede õhtut. Ööbisime korteris, kus oleks esialgse plaani järgi pidanud ööbima aprilli alguses.

Esimese raja keskel laava peal vaadet nautimas

Laupäeval kl 7.30 võttis meid auto peale kohalik giid Jason (siinsetel kohalikel ongi paljudel sellised nimed, nt Wilson on ka väga tavaline nimi). Olime ainus auto päris suures parklas. Matka lõppedes oli parklas juba kümme autot. Pärast Arenali rahvuspargis matkamist sõitsime natuke teise kanti ja kõndisime Arenali järve poolsaare otsa. Giid oli rõõmus, et saab üle pika aja oma päristööd teha, olime tal peaaegu üle kolme kuu esimesed kliendid. Nägime ja kuulsime igasugu sulelisi ja karvaseid, sh neid, keda enne polnud näinud. Lauri ei pannud küll pekaarisid ehk metssea taolisi loomi ja aguutit tähele, aga see-eest märkas kameeleoni laadset olendit. Nägime rohelisi väga hästi ennast peitvaid papagoisid, korduvalt kalkuni laadseid linde, kes proovisid meie eest ära joosta, aga lõpuks andsid alla ja hüppasid põõsasse, ja väga palju teisi linde.  Vaated olid kenad ja kogu Arenali kant oli soojem, kui ootasime – selline Jaco ja San Jose vahepealne.

Lauri märkas!

Järve me ujuma ei läinud, kuigi giid väitis, et silt „ettevaatust, krokodillid“ on pandud vaid selleks, et inimesed ei läheks rahvuspargis ujuma – üksikud kaimanid on pigem jõepoolses osas ning inimesi nagunii ei ründa. Lihtsalt pärast hommikusi banaane ja viit tundi matka oli kõht nii tühi, et kibelesime sööma. La Fortunas söögi leidmine nii lihtne ei olnud, peaaegu kõik restoranid olid kinni. Õnneks teadis giid sõpra, kel korralik söögikoht. Ta aitas meil söögi ära tellida ja tund ja natuke hiljem oligi söök kohal. Õhtul tegime korra minitiiru linnakese peal, ja jälle see imelik tunne: kuna vara läheb pimedaks ja tänavalgustus on pigem olematu, siis tundub kl 19 olevat juba südaöö, samas on väga soe.

Võib-olla 400-aastase puuga poseerimas

Lauri uuris giidilt, et kuidas on erinevate rahvustega koos töötada, kas arvas, et hispaanlased ja mehhiklased on kõige keerulisemad tema jaoks, sest hispaanlased vinguvad ja kaeblevad 😊 ning nende hispaania keele kasutus on kohalike jaoks ebaviisakas, mehhiklased arvavad aga, et nad on teistest paremad ja suhtuvad kohalikesse üleolevalt. Tundub, et mingi värk sellega on, et teisi hispaaniakeelseid armastatakse vähem või antakse neile vähem andeks. Peale Kesk-Ameerika pidi ticode jaoks sihtkoht nr üks olema USA – et erinev siinsest ja arenenum. Ma arvasin, et äkki soodsad lennud ka.

Pühapäevahommikune vulkaan

Arenali vulkaan oli ka võimas ja lahe oli see, kuidas üks hetk oli see hästi näha ja järgmine hetk täiesti pilvedesse mähkunud, nii et ei usuks, et seal midagi on, kui ei teaks. Vulkaan paistis või siis ei paistnud ka meie magamistoast.

Džungli varjus

Pühapäeva hommikul ärkasime oma tavapärasel tööpäeva ajal ning läksime Mistico rippuvate sildade parki jalutama. Vihm oli vist vahetult enne meie ärkamist lõppenud, kõik oli märg, õhk värske ja päike just tõusnud. Olime mõistagi jälle esimene auto ja parklas asjatas coati (pesukaru tüüpi tegelene), kes ei lasknud ennast meid üldse häirida. Jalutasime mõnuga paar tundi, džungel me all ja kohal päikest varjamas, ja sõime hommikust kohalikus restoranis. Park oli selline mõnus koht, kus raamatugagi ennast näiteks mõneks ajaks unustada või siis teha selline värskendav jalutuskäik pärast hommikusööki ja/või enne tööle asumist.

Rippsillal

Teel tagasi La Fortunasse otsustasime natuke reegleid rikkuda, astusime keelulintidest mööda ja ronisime jalgupidi (sest ujumisriideid polnud kaasas) kuumaveeallikasse/jõkke. Päris mõnus soe ligunemine jalgadele. Tagasiteel märkas Lauri ATV silti, aga selle asemel avastasime hoopis suure suveniiripoe, kust leidsin ühtteist sobilikku emale, Pärtlile ja ehk veel kellelegi teisele. Eriti tore oli, et sularahas makstes oli kõik poole soodsam. Tavaliselt me küll maksame siin üsna viksilt kaardiga ja makse, aga sel hetkel tundus see pakkumine liiga hea, et mitte kasutada. Tagasitee San Josesse oli ka kena, Laurile meeldis loodus tee peal siin nähtust isegi kõige enam – vähem võsa ja džunglit, rohkem kasvandusi. 

Jões sulistamas

Miks San Joses on mugav elada lisaks sellele, et külmkapp töötab ja autorent on soodsam? Lisaks sellele, et me kõrval on suur turg, kuhu loodan lähipäevil jõuda, on restoranide ja seetõttu nii väljas söömise kui ka koju tellimise valik oluliselt laiem. Lisaks vanale armsale Papa Johni pitsale oleme juba mehhiko ja india kööki proovinud. Näis, kas jõuame kunagi ka selleni, et kohalik gruusia-vene-ida-euroopa koht ära proovida.

Vaade tagasiteel

Oleme käinud paar korda nüüdseks siin kohalikus jõusaalis. Üsna pisike ja palav, aga Lauri ütles, et kõik vajaliku saab tehtud. Ainult häda on selles, et kuna maksimaalselt tunni saab seal olla, kui ennast väga täpselt ajastada, siis saab Lauri kiiruga 2/3 oma kavast tehtud ja mina olen esialgu keskendunud rohkem jooksulindile ja vähem jõuharjutustele. Aga pole viga, kohalik ingliskeelne valvu r juba kohe ütles meile täna väljasõidult tagasi tulles, et uue jõusaali kava on olemas, nii et saime ennast esmaspäevaks kohe kenasti kirja panna.

Lauri giidiga juttu puhumas

Kuna turistide sissesõidukeeldu pikendati (aga mingil põhjusel vaid kaks nädalat korraga ehk siis 30. juunini), on seis meie 21. juuni lennuga kahtlane. Seetõttu hakkas meile silma pakkumine, kus otsiti lisareisijaid venelaste ja ukrainlaste erakorralisele lennule eratšarteriga Mehhikosse ja sealt edasi Euroopasse mõne tavalennuga. Tšarterlend maksaks kaheksale inimesele näkku 2000, kui me ka ühineks, siis v-o 1600 näkku. Kuigi mõte vennasrahvastega eralennust kõlab intrigeerivalt, jätame selle vist seekord vahele, seda enam, et nad planeerivad seda juba 4. juuni kandis. Me v-o ei tea selleks ajaks sedagi, kas meie lend toimub või mitte. Esialgu veel näitab süsteemis, et lend toimub ja KLM pole midagi kostnud mu küsimusele peale. Peale selle muidugi, et nad on väga hõivatud. Lisaks oleme ka Facebooki grupis „Union of all stranded Europeans in Central America“, kus arutatakse erinevaid viise, kas ja kuidas saab Euroopasse, ning planeeritakse ühist erilendu juuni kesksel. Hoiame silmad ja kõrvad lahti, et kõige hiljem siiski juuni lõpus tagasi saada.

Giidi käsutatud kompositsioon

Costa Rica eesrindlikkusest nii palju, et lisaks seni edukale viirusevastasele võitlusele saavad siin samasoolised ametlikult abielluda alates 26. maist.

Join the Conversation

55 Comments

  1. No lõpuks siis saate natuke ringi ka vaadata! See suur puu näib justkui mõne väljasurnud sauruse jalg, mille kõrval nii hulljulgelt seisate!

  2. Vahva, et saate ikka natuke ringi ka vaadata…. need kalkunilaadsed linnud on huvitav tähelepanek.. ja pildilt mina küll ei suutnud kameeleoni leida.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *