Tagasilend

Esmaspäeval alustasime ärevalt reisi lennujaama, sest kartsime, et juhul, kui lennujaama sisenemisel või lennu eel palavikku mõõdetakse, siis võib-olla ei lastagi meid lennule. Lauril tundus hommikul endiselt (juba tavapäraseks saav puhkuse alguse) palavik olevat ja kuigi paar paratsetamooli sai sisse võetud, polnud meil aimu, kas tal on palavik või mitte. Õnneks ei mõõdetud ei lennujaama sisenemisel ega ka hiljem palavikku. Pakid saime ka korralikult ära antud ja pakikandjale oma viimase hunniku kohalikku paberraha jootrahaks jätta. Ostsime mõned hinge hinnaga kingitused ja olime valmis lahkumiseks.

Viimane vaade hommikusele San Josele

Houstonis maandudes saime oma registreeritava pagasi õnnelikult ümber registreerida järgmise päeva lennule ja hakkasime hotelli otsima. Hotelli leidmise süsteem, kuhu meid suunati, ei töötanud, nii et broneerisime hotelli veebi kaudu ja kutsusime endale shuttle’i järgi. Peatusime klassikalises maanteeäärses motellis ja kant oli väga ameerikalik: suured maanteed, madalasutus ja kõnniteid Costa Ricast veel vähem.  

San Jose lennujaamas

Järgmisel hommikul tuli shuttle’i buss järele, et meid lennujaama viia, kuid minut pärast liikuma hakkamist märkas Lauri, et ta pass pardakaartidega jäi motelli maha. Mingil põhjusel keeldus shuttle’i juht meid välja laskmast või kiiresti väikese tiiruga motelli juurest läbi sõitmast, küll aga jättis meid tükk maad hiljem suvalise parkla juurde. Seal avastasime, et meil ei ole ei wifit ega mobiilset internetti, seega ei saa Uberit kutsuda. Lõpuks viis parkla shuttle meid lennujaama, et me saaksime sealt Uberi võtta. Lennujaamas tellisime kiiresti Uberi, aga kiirustades sai sihtkohaks pandud täpselt sama nimega öömaja sama kaugel, aga teises suunas. Kui mingil hetkel tekkis kahtlus, et koht ei pruugi õige olla, siis läks omajagu aega, et õige sihtkoht märkida, sest Uber ei viinud pealtnäha õige aadressiga õigesse kohta. Uberi juht oli igatahes tore ja lõpuks jõudsime koos passiga lennujaama, kus sisuliselt jooksime väravani. Jõudsime u 15 minutit enne starti kohale, aga värav oli kinni ja teenindaja ütles, et lennuk on täis, nii et meil pole mingit lootust peale pääseda. Päris kurb oli.

Piibli sissejuhatus Hiltoni hotellis

Läksime lennufirma infopunkti, kus pika otsingu tulemusena muudeti meie pileteid täpselt 24 tundi hilisemaks. Tegelikult meil vist (kogu ebaõnne kõrval) natuke vedas, et jõudsime vähemalt 10 minutit varem väravani, tõenäoliselt oleks hiljem jõudes öeldud, et ostke ise endale uued piletid. Tulevaks ööpäevaks valisime natuke mugavama Hiltoni keti hotelli, mille numbritoas saigi jaaniõhtu veedetud. Kuna Texases pidi suur viirusepuhang olema, siis me ei hakanud kuskile inimeste sekka minema, kuigi hotellis liikusid ringi suured hiinlaste kambad, võimalik, et olid isolatsioonis-karantiinis. Üldiselt oli päris huvitav see, et USASs ei oldud üldse huvitatud meie käekäigust (ei nõutud allkirja kuskile jne), oleksime võinud lihtsalt auto võtta ja suvalises suunas sõita.

Üle ookeani lennul

Päev hiljem õnnestus lennule jõuda/saada. Vapustav! New Yorki jõudes läksime nõutasime enda päev varem kohale jõudnud pagasi välja ja registreerisime uuele lennule. Kuigi lennuk oli väga mugav ja alla poolte kohtadest olid täidetud, olime liiga väsinud reisimisest ja maski kandmisest, et lendu nautida ja mõnuga magada. Amsterdam-Tallinn lend oli isegi veel tühjem. Ja 25. juunil u kl 13.30 saabusime Eestisse. Kuna olime ausad reisijad, kes tunnistasid, et Amsterdam ei olnud meie reisi alguskoht, vaid Costa Rica, pidime ära täitma ja allkirjastama kodus püsimise lehed. Meie pagas võeti ka arusaamatul põhjusel luubi alla, uuriti, et mis ja miks. Tundus, et töötajatel oli lihtsalt natuke igav. Seejärel läksime autot rentima ja kuskil kl 18 olime lõpuks kodus Tartus.

Kodus

Kodus ootasid meid Lauri ema toodud marjad ja materjal “heeringas hapukoorega” jaoks ning Matsi ja Kadri tehtud õlu. Väga tore! Alguses oli küll tunne, et vajume kohe magama, ikkagi esmaspäevast neljapäevani reisitud. Aga võtsime jõu kokku, pakkisime asjad lahti, mina komplekteerisin kingituste pakid ja Lauri lisas oma arvutile paar uut vidinat ja pani uue monitori püsti. Kõige selle tulemusena läks uni ära ja varahommikul saime aru, et kipume ikka Costa Rica ajas elama. Nüüd ootame, et saaks kohanetud tagasi Eesti aega, peagi kõiki näha ja head-paremat (loe: kinke, mitte viirust) laiali jagada. Kohtumiseni!  

Kingipakid

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *